Õpilaskonverents ''Lahe koolipäev''

Hei !

Meie Meriliniga käisime siis õpilaskonverentsil ''Lahe Koolipäev'', mis toimus Estionia teatris.
Hommikul startisime pool 8 rongiga ja sinna jõudsime siis umbes 08.45. Juba Estonia teatri uksest sisse minemine oli omamoodi vahva. Nimelt viis ukseni punane vaip ja ukse avas meile vana aja riietesse riietatud noormees ning kui me sinna sisse jõudsime, siis mängiti seal juba viiulit, tšellot jm pille nii, et juba sisse minemisest saime sellise hea tunde sisse. Konverentsi teemaks oli sel aastal pandud ''aeg''.
Kui me olime oma ülerõivad hoiule andnud, siis läksime me mööda koridore teatrisaali ukse juurde ja sinna minnes saime me poolel teel endale laheda koolipäeva logoga valget värvi kotid ja nimesildid. Kotis oli meile kaasa antud igasuguseid kasulikke asju - hambapasta, hügeenhuulepulk, raamat, kus oli kirjeldatud päevakavast, inimestest, kes esinesid seal külalistena ja Rahvusooper Estonia majaplaan jms, helkur, harilik ja palju reklaamsedeleid. Nimesildid olid inimestel eri värvi ja nende värvide järgi jaotati inimesed söögisaalidesse. Kindlasti ei oleks kõik 700 noort mahtunud ühte söögisaali. Kuna meil Meriliniga olid pruuni värvi nimesildid, siis meil oli valge söögisaal, mis asus täpselt teatrisaali ukse kõrval.
Enne saali minekut saime me hommikusöögi. Hommikusöögiks pakuti peale magusat saiakest, soolast saiakest, teed, kohvi ja suupisteid ning seda ei olnud vähe.
Peale hommikusööki saime me saali ning meie saime kõige esimesse ritta, peaaegu keskele istuma, mis oli väga hea, nii, et me võisime näha näitlejate, tantsjate ja lauljate iga liigutust ja näoilmet mida nad tegid.

Algas I sessioon - HAARAME HÄRJAL SARVIST!
Ära ütle, et sul ei ole aega. Sulle on antud täpselt sama palju tunde päeva kohta kui Helen Kellerile, Pasteurile, Michelangelole, Ema Teresale, Leonardo da Vincile, Thomas Jeffersonile ja Alber Einsteinile. - H. Jackson Brown, Jr., Ameerika kirjanik

Tervet meie õpilaskonverentsi seal saalis juhtis Märt Treier.
Esimesena astus meie ette koomik ja maailmarändajast naerutaja Andy Valvur. Temaga koos saime selle päeva alguses päris palju naerda, aga samas ei teinud ta nalja koguaeg kui ta seal ees oli. Ta õpetas meid. Ta rääkis, et kui tema oli noor, siis oli tähtis see, et kui ta teeb tööd, ei ole tähtis mitte raha, vaid see, et sa saad midagi teha. See kuidas ta sai tööle raadiosse on ka samuti omamoodi lugu. Nimelt teda noorena väga huvitas raadioülekanne ja muu sellega seonduv ja siis oli ta umbes 15. aastane. Siis ükskord läks ta raadiojaama end tööle pakkuma, aga vabatahtlikuna, ta ei tahtnud selle eest raha ja ta sai sinna tööle. Lõpuks oli ta seal nii kaua juba tööd teinud, et ta lasti raadiosse päriselt tööle ja nii töötab ta seal siiani.
Samas õpetas ta meile, et kui me ei tee vigu, siis me ka ei õpi, sest ega inimene ei saagi kohe aru, kui ta pole asjaga kokku puutunud.
Kui Andylt küsiti,et mille peale on ta oma elus asjata aega raisanud siis vastas ta nii:
,,Muretsemise peale, et mis teised inimesed arvavad. Ja just nimelt raisanud. Aeg on väärtuslik. Kui minut, tund või päev kord juba läinud on, ei saa seda enam tagasi. Kui sa oled noor, siis see ei tähenda suurt midagi, sest sul on veel niipalju aastaid ees. Aga küsi mõnelt vanemalt inimeselt, mis on siin elus väärtuslik ning nad vastavad, et aeg. Teleka vaatamine oli kaa ajaraiskamine. Loe raamatuid. Raamatu pole KUNAGI ajaraiskamine. Õpi teiste vigadest.

Peale Andy Valvurit tuli meie ette Eesti tippadvokaat Allar Jõks, kes tegelikult meiega otse ei rääkinudki, aga temaga räägiti. Nimelt näidati noortele, kuidas toimub kaitsmine. Lava peal oli laud ja selle ümber kolm tooli. Kahel neist istusid Allar Jõks ja Märt Treier.Kolmanda tooli peale pidi tulema tunnistaja. Nimelt Allar Jõks pidi kaitsma iseennast, vaadates järele oma minevikule, et saada kätte hea töökoht advokaadina ning selleks oli vaja tal minevikust kaasa võetud tunnistajaid, kes rääkisid, milline ta oli koolis. Mitte kõik ainult eliitkoolides õppinud inimesed ei saa advokaadiks. Allar Jõks on suurepärane näide sellest, kuidas väikeses kohas kasvades võib lõpuks jõuda ka suure tulevikuni.
Kui Allar Jõksilt küsiti, et mille peale on tema oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastus oli selline:
,,Lollidega vaidlemise peale kulutatud ajast on kahju.''

Kui Allar Jõks oli lavalt lahkunud siis tulid vahepeal lavale tantsutüdrukud, kes panid terve selle suure saali seal tantsima. Me pidime püsti tõusma ja liigutusi järgi tegema, mis olid tegelikult päris lihtsad ja pikaajalisele istumisele oli see hea värskendus.

Peale tantsutüdrukuid tuli lavale esimese sessiooni viimane inimene Jaanus Rohumaa.
Jaanus Rohumaa on lavastaja, presidendi kultuurinõustaja ja muidugi ka hullude ideede elluviija. Tema rääkis meile natukene kõigest. Kommetest, erinevatest inimestest ja muidugi ka sellest, et millised võiksid inimesed olla. Ta õpetas meile kuidas peab olema, et näida rõõmsa ja sõbraliku inimesena ning selleks oli tal vaja saalis istuvate noorte seast ühte, et ette näidata ja selleks tuli Merilin ise. Ta sai seal laval hästi hakkama ja kui ta tagasi sealt tuli siis ta kohe rääkis mulle, et mida lavalt näeb ja mida ei näe. Nimelt siis lavalt ülemisi rõdusi üldse ei näe, aga näeb all olevaid esimesi kümmet rida. Ja siis me mõtlesime, et mis tunne nendel inimestel võib olla seal lava peal, kui nad näevad ainult umbes 60 inimest, kuid tegelikult on seal saali 700 inimest, keda nad ei näe.

Kell 13.00 hakkas meil lõuna.
Parem suutäis soolast kui maotäis magedat - Eesti vanasõna.

Lõunaks pakuti meile risottot ja palju erinevaid salateid, kohvi ja teed ning küpsiseid. Seega võiks öelda, et üsna tervislik lõuna oli. Kuna peale söömist oli meil veel 45 minutit aega, siis kavatsesime me niisama Estonia teatri maja peal ringi käia. Ja muidugi oli ka see pikk paus noortele ära sisustatud. Maja peale oli laiali jaotatud erinevaid punkte, mida me siis läbida saime. Me käisime rajaleidja punktis, kus meile räägiti rajaleidjast ja mis on karjäärinõustamine jne, me käisime sampo panga ( uue nimega danske bank ) punkti juures, kus me täitsime ankeete ja me käisime veel fotograafi juures kahekesi pilti tegemas. Peale punktide läbimist saimegi me kohe tagasi saali.

II sessioon- IGA SEKUND LOEB!
Iga päev on lehekülg sinu eluloos - Araabia vanasõna

Kuna paljud noored tahavad elama jääda linna ja, et tulevikus säraks samamoodi maaelu nagu praegustel aegadel, siis tuli meiega veel rääkima üks naine oma perekonnaga enda elust ning nemad elavad justnimelt maal.
Karin Sepp, kes on loomapidajast ettevõtja, sõitis lavale murutraktoriga. See oli väga hea vaatepilt. Siis rääkis ta natukene meiega ja siis tõi ta lavale oma perekonna - elukaaslane ja 2 last. Nad rääkisid, et maal on väga hea elada ja, et nemad ei kujutaks ennast ettegi linnas kuskil korteris elamas. Kõik need loomad ja see sinine taevas ja suured põllud toovad neile ainult rõõmu ja seda oli ka Karinis endas näha. Ta oli väga särav ja energiline. Ja muidugi on see väga positiivne. Nad rääkisid meile lehmade seemendamisest ja, et kuidas see käib ning Karin veel ütles, et nende peres on kõige pisem tüdruk 6 aastane proovinud isegi seemendamist ning kui sellelt pisikeselt tüdrukult küsiti, et kuidas oli, siis vastas ta nii: ,, mm, soe oli . '' See oli väga armas. Veel tehti meile suur üllatus, milleks oli vasikas lava peal. Nad tõid sinna kohale vasika, et teda meile näidata. See oli tõeliselt vahva. Nad olid tõeliselt rahul oma maaeluga.
Kui Karinilt küsiti, et mille peale on ta oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastas nii:
,, Kõige rohkem olen mõttetut ja asjatut aega raisanud poe järjekordades seistes. Kui mõnikord tundub mingi ettevõtmine olevat olnud asjatu ajaraiskamine, siis hiljem on ikkagi tulnud välja, et see oli millekski hea.
Peale Karinit tuli lavale meie teada-tuntud tähesäras supleja Mart Sander.
Ta oli hoopis teistsugune kui mina olin arvanud. Läbi televisiooni ikka näeb, et kõik nad seal saadetes on nii säravad ja naeratavad, aga ega see koguaeg ju tegelikult nii ei ole. Mart Sander on väga sügav inimene. Ta rääkis meile oma tööst, oma probleemides ja oma rõõmudest. Lõpuks küsiti temalt, et kas ta on nõus meile laulma ja ta ütles, et jah, kui mul on õiged partnerid. Ta ütles, et kui inimene teeb tööd, siis see töö tulemus ei sõltu tihti temast endast, vaid ka partneritest, kellega sa seda tööd koos teeb. Ta tõi näiteks selle, et kui ta laulab inimestega kes talle meeldivad ja kellega on tal head suhted, siis tuleb ka laulmine tal hästi välja, aga kui ta teeb näiteks tööd saates eesti otsib superstaari, siis seal võib ta kaamera ees kergelt närvi minna, sest lihtsalt kaastöötajatega ei pruugi tal nii head suhted olla.
Sel korral sai ta meile laulda inimestega, kellega koos tal oli hea olla ja tänu sellele tuli tal ka paremini laulmine välja ja muidugi oli meil seda kõike rõõm kuulata. Peale laulmist saime me veel teada, et kostüümid, mis lauljatel seljas olid, olid Mart Sanderi enda kätega õmmeldud, tänu millele oli meil jällegi üks huvitav teadmine juures tema kohta.
Kui Mart Sanderilt küsiti, et mille peale on tema oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastu oli selline:
,, Väga paljude meelelahutuste peale või isegi selliste projektide peale, millest tegelikult pikemas perspektiivis mingit kasu ei sünni - ei mulle ega ühiskonnale.

Peale seda ootas meid värskendav paus - Mida tühjem kõht, seda magusam leib - Eesti vanasõna.

Värskendav paus tähendas seda, et meid ootas ees magusaga kaetud lauad valges söögisaalis. Muidugi ei olnud magusat seal liiga palju. Seal saime küpsiseid, magusaid saiu, kohvi, teed ning lõpus ka jäätist. Paus kestis umbes pool tundi, nii, et kohe peale söömist saime tagasi saali.

III sessioon - AJAL ON ALATI AEGA
Parim osa tuleviku juures on see, et see jõuab meieni üks päev korraga - Abraham Lincoln

Kolmanda sessiooni esimeseks lavale astujaks oli Risto Joots, kes elab tervenisti muusikaga täidetud maailmas. Ta on noor, 32. aastane dirigent ja sealt kõrvalt veel ka laulja.
Ta tutvustas meile laval ka oma sõpru, kellega koos ta laulab. Kõik need sõbrad tutvustasid meile erinevaid hääletämbreid ja laulsid meile neid ette. Risto Joots rääkis meile ka natuke oma elust. Millega ta veel tegeleb ning palju tal kõige selle kõrvalt aega jääb, et puhata.
Ta kutsus lavale ühe vabatahtliku, kellele ta õpetas natuke dirigeerimist, mis oli väga huvitav. Selleks vabatahtlikuks osutus üks tüdruk, kes oli valmis kõike seda proovima. Peale seda pani Risto Joots veel terve kontserdisaalitäis 700 noort laulma sepapoisse ja igat erinevalt moodi.
Kui Risto Jootsilt küsiti, et mille peale on tema oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastas nii:
,, Ei usu, et olen teadlikult raisanud. Kõik, mis tehtud on, on ikka eelkõige enda tahe olnud. Sport meeldis, muusika oli elu ja millalgi pidi puhkama ju kaa - kõike olen teinud täitsa parasjagu. Rohkemat tahta või tehtut kahetseda, tähendaks enda muutmist kelleki teiseks, milleks aga soov absoluutselt puudus ja puudub tänini! :)

Kui Risto Joots istus klaveri taha ja mängima hakkas, astus sisse lauldes Tõnis Mägi, kes oli meie päeva eelviimane esineja. Ta laulis meile laulu, mis oli jällegist kurb, aga samas ka võimas ja kui talt küsiti, et miks tal alati nii kurvad lood on olnud siis ta vastas, et alati ei ole kurvad ja kui on, siis pole nad lihtsalt niisama tehtud vaid hingega. Tõnis Mägi ei tee laule niisama, ta on nagu hingesõnumite kandja, kes kannab edasi oma muresid, probleeme ja rõõme lauldes ja võib-olla ka teiste omasid. Kuna ta on juba 64. aastane, siis võiks öelda, et mina nägin temas siiski veel mingisugust sära. Tal oli see olemas. Pärast laulis ta meile veel kahte laulu, peale mida tõusis terve saali rahvas püsti ja plaksutas kõvasti ning Tõnis Mäel olid juba sellega silmad märjad. Asjata raisatud aegadest arvas ta nii, et lapse-noorukipõlves ei adu aja tähendust. Küllap on see normaalne. Samas on raske vastata küsimusele: mille peale oled oma elus asjata aega raisanud? Ta arvas, et ka pealtnäha tulutult raisatud aeg on kokkuvõttes suurema pildi oluline osa.
Enne ära minemist, tuli meil veel tähele panna üht väga tähtsat asja. Nimelt siis head eeskuju.
Üks noor on teinud palju rohkem, kui temalt oodatud. Ta on mõelnud ka teistele ja teinud paremaks koha, kus ta elab. Tema sõpradel on au teda tunda ja rõõm temaga koos midagi korda saata. Ta hoolib oma kodumaast ja väärtustab seda imelist paika. See ongi meie hea eeskuju. Temale tahamegi öelda ''aitäh''. Teha suure kummarduse ja tunda uhkust.
Jakob rosin on olnud sünnistsaadik pime. Ta on arukas isiksus, kes omab head omapärast huumorimeelt, julgust, sotsiaalset närvi, märkab asju, mida paljud ei märka ja annab seda edasi teistele noortele. Ka tema oli sel õhtul seal kohal.
Saalis olid tuled kustus ja valgust näitas ainult Tõnis Mäele, kes istus klaveri taga ja laulis oma lugu, ning Jakobile, kes viidi lavale. Jakobi viis lavale väike tüdruk, kes pani ta klaveri kõrvale seisma. Jakobi taha kogunes paar noort, kes näitas telefonivalgust ning kui ma keerasin selja, et näha mida teeb ülejäänud saal, siis hakkasid mul kohe pisarad üksteisejärel mööda põski alla voolama. Terve saal täis noori olid võtnud välja oma telefonid ja näidanud valgust Jakobi suunas, ning kõik see muusika ja see mis seal sel hetkel toimus - see kõik oli fantastiliselt ilus. Peale selle ilusa hetke, kinkis veel Ene Ergma Jakobile 1300 eurot, millega saab maksta Jakob oma õppemaksu ning kasutada seda ka muudeks vajalikeks ostudeks.
See hetk jääb mulle veel pikaks ajaks meelde.

Kell 17.00 oli kojuminemise aeg. Me võtsime Meriliniga oma jakid ja hakkasime ukse poole minema. Enne väljumist anti meile koduteele kaasa rc-cola ja saiake ja me saime minna ära sealt mõttega, et see päev on läinud korda.

Ma soovitan võtta osa kõikidel koolinoortel järgmine aasta õpilaskonverentsist. See on tõeliselt lahe ja unustamatu päev. Ja muidugi ma ise ootan ärevusega juba, et saaks sinna jälle tagasi minna. :)

Kõikidele kõike kõige paremat!

Kerda.