kui te midagi teete ja see hästi läheb , tehke seda veel . Kui ei lähe hästi , tehke midagi muud.
Heihei.
Minqi pikk-pikk-pikk-pikk-pikk vahe on lihts siis jäänud. Ma olen suvel ikka väga laisk olnud ,aqa on nüüd kooliaeq ja vastutus tundub kuidaqi suurenevat, seeqa mul on vaja minqit hingamis -ja väljarääkimismomenti ja selleks on siis blogimine. Eelmistes postides olid minqid videod mida vähesed nägid ja see oli jubejube. :D Need oli kirkke lisatud , niiet jah , kirkke käib siin minu laiskust ignomas.:D
Juhtunud on üsna vähe. Jaja peale selle ,et me oleme nüüd Vasalemma Põhikooli lõpuklass , et meil oli elulahe õpsidepäev , et me käisime vahepeal teatris ja ,et meil on uus aikaõps kes on NOOR ja seda ,et on veel juhtunud 100 miljon asja:D , aga üldiselt pole midaqi juhtunud:D
Kõigest järjekorras.
Jah , oleme see saatuslik üheksas nüüd ja täiesti põeme. Juba sellele mõtlemine on sjuke vastik ja närvesööv. :D Pisarad kipuvad koolis kergelt tulema ja minema.
Õpetajatepäev omas. Süüa oli palju ja karin tõi isegi tordi kooli , mida keegi ei söönud. Mina läksin kaa täpselt samamoodi koju naqu olin kooli läinud-oma kahe mahlapaki ja kahe küpsisepakiqa. :D Ja karin ilmselt oma tordiga. :d
Käisime siis teatris vaatamas *Kevadist ärkamist* , mis oli tglt väga lahe. Näitemängu kirjelduseks oli pandud siis ,et näidend räägib noorusest , vabadusest elada , vabadusest armastada jms. Jah , tõesti , vabadusest armastada- meie endi silme all panid lava peal 2 meest ila. wtf `? agano , kirjelduse kohalt võttes jõudis asi inimesteni ikkagi suure lennuga:D Muidugi publiku seos olid need emotsioonid kaa nii laes ,et õudne. Näidendis suri 2 inimest , ja nende kahe sündmuse ajal ma nutsin nii jubedalt. Inimese kaotamine on lihtsalt üks valusamaid asju ,mis olla saab. Kavad olid kaa lahedad. Iga kavaga oli kaasas one kondoomid. niiet , elu lapsed , elu :D
Aikaõpsist. Ta on noor jalahedate tätokatega . Vbla on tal see õpetajatöö veel selline arusaamatu ja võõras , aga saab hakkama. maioska midaqi öelda , tore püss on :D
enam-vähem sain igast asjast minqi kokkuvõtte tehtud. Aqa siia pean ma ikkaqi ühe asja lisama. Tänaseks jäi meil eesti keeles Juhan Liivi luuletus pähe , omalvalikul luuletus, ja esimest korda valisin ma luuletuse sisu järgi , mitte kui lühike või pikk see luuletus on. JuhanLiiv oli vaimuhaige ja kuna poeedid näevad oma maad täpselt nii nagu iseennast , siis oli tema jaoks ka meie eestimaa kurbust ja valu täis.
Sinuga ja Sinuta
Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail.
laev , vaene, heitleb hukkavais lainetes ,
palm , vaene, norutab liiva sees.
Olen hoone, raputud maru väel,
olen lille , muljutud tormi käel.
Sinuta hommik, kel pole koidukiirt.
Sinuta öö , kel polegi piirt.
Sinuta kevade olen , pole üht lillekest ,
sinuta puu , kel ainustki lehekest.
Taevas siis olen , kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
sinuta töö ei olegi töö.
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,
sinuta loom olen, mida keegi pole loond.
megussstaa.
ja ma minqi hingeliseks läind ,aga ütlen ausalt ,et olen iseqi tähele pannud ,etolen hakanud maailma kuidaqi mõistvavama ja loogilisema pilgu läbi nägema :)
